See ei oleks see blogi, kui ma ei kirjutaks (Manhattanil akna all istudes oma armsasse läpakasse), mis ma Sex and the City filmist arvasin.

Mulle meeldis. Kas ma saan öelda, et VAU, aasta parim film, või kas ma poetasin pisara (mida kusjuures seriaale vaadates vahel juhtunud on) - ei. Kas mulle meeldib see asjade kultus ja "sa oled, mida sa kannad" mentaliteet - ei. Aga mulle meeldisid teatud teemaliinid.

Sõbrannatamisest ja Mr. Bigist ("elu armastusest") ma seekord ei kirjuta muud kui seda, et kui see jet-setter eluviis mulle midagi on õpetanud, siis seda, et mõlemaid leida on ikka äärmiselt raske, ja antaks kuskilt ülevaltpoolt ainult oskust neid õigeid inimesi oma teel ära tunda, et nendega oma elu jagada. Üks tuttav ütles enda kohta, et on veidike maailma näinud ja on seetõttu rohkem jaded. Teine ütles, et enne New Yorki tulemist oli ta väga hea ja naiivne. Mõlemad meessoost kusjuures. Mulle ei oleks need ütlused nii meelde jäänud, kui mingit äratundmismomenti poleks olnud. Tuum on vast see, et see ringirändamine paratamatult muudab meid, aga kui on käsi, millest võid kinni hoida, peatub see kõik vähemalt sekundiks.

Otsimise ja leidmisega seoses meeldis mulle andestamise teema, mis filmis läbiv oli. Perfektsus on illusioon, ja päeva lõpuks võib õnnelikuks teha mees, kes on hariduse ja rahata, paks ja kiilakas, või kes lihtsalt su südame enne korduvalt ja korduvalt katki on teinud. Nõuab väga palju tarkust ja julgust, et seda näha. Sarnast tarkust ja julgust kui äratundmine, et käest kinnihoidmine võib paigalseismise asemel edasiminek olla.