How do you feel?

Olen seda küsimust viimase nädala jooksul iga päev korduvalt kuulnud. Vastus on endiselt "I don't know". Aga hakkab kohale jõudma, et elu nii, nagu ta praegu on, saab varsti läbi.

Kolmapäeval oli lahkumispidu. Olen vist kirjutanud, et iga kord, kui keegi lahkub, teeb firma lahkumispeo. Tore komme kõigiga viimast korda klaase kokku lüüa. Kas on asi juuras või büroodes, kuhu ma satun, aga alkoholil on tähelepandav osa mõlemas olnud. Neljapäeval oli farewell lunch ja siis pidin kõigiga, kellega töötanud olen, individuaalselt hüvasti jätma. Jälle selline komme. See on teine büroo, kust ma nö lahkunud olen. LMH hüvastijätt oli tulevikku suunatud, sooviti edu Ameerikas jne. Siinsed hüvastijätud olid rohkem kokkuvõtvad, kiideti palju. Kas on asi Ameerikas või minus, aga alati, kui ma kuulen, kui super super ma ikka olen, ja kuidas mind ootab helge tulevik milles iganes, tahaksin skarkastiliselt küsida "really?". Aga loomulikult on positiivseid sõnu alati tore kuulda, eriti kui need rohkem kui formaalsused on. Farewell karussell lõppes jahicruise'ga ümber Manhattani ja karaokega öösel nii 3-ni.

Nii et nüüdsest olen vaba naine. Värvisin küüned ka erkroosaks. Esmaspäeval lähen Californiasse, LA-sse "vanematele" külla ja San Frani sõpru üle vaatama. Siis viimased nädalad NYCis, Eestisse ja siis Pariisi ja siis ...

Ja ma ei tea endiselt, mida ma tunnen. Excited, et saab reisida ja ei pea töötama. Ärevil, cause I'm not good at doing nothing. Ootan Eesti puhast õhku, metsa ja randa. Kardan, et ei fit'i seal in. Et kõigil on mehed ja lapsed. Kas olen kirjutanud, et kui New Yorki tulime, tahtis R. modelliga ja mina i-banker'iga date'da? Neid natuke liiga palju teenivad-natuke liiga player'eid finance (medicine, consulting, law, whatever) mehi sattus mu teele omajagu. Lugesin just "Fear of Flying" läbi. Lennata ma ei karda. Nüüd võtan ehk julguse kokku ja proovin paigalpüsimist.