good-byes

teatud sõnu on raske öelda. teisi on jälle kerge öelda, aga raskeks läheb koos tähenduse adumisega. "head-aega" on üks nendest. on kerge mõelda, et olen piisavalt cool, et mitte lasta lühiajalisi tuttavaid liiga lähedale. elad selle külma rahuga, sõbruned, käid väljas-loomaaias-rannas, teadvustades kogu aeg, et see on ajutine, et sa oled oma turvalises maailmas, mille sa endale loonud oled, kuhu teised naljalt sisse tungida ei saa. ja ühel päeval ütled sa neile "ajutistele tuttavatele" head-aega. on tõenäoline, et ma ei näe enam kunagi rodrigot, kes oma karmi välimuse taga oli südamlikeim inimene, tõeline päiksekiir, kojit - tõelist dzentelmenni, keda kõik tüdrukud nunnutasid, mariat, kes armastab jäätist ja elu, jne. ma ei nutnud neid head-aega'sid öeldes. väliselt.

nii et läbi. berkeley nädal möödus kiiresti, trippides san francisco vahet, mis on lihtsalt suurepärane - bay, mäed, ilusad majad, inimesed, poed, jne. linn, millel on karisma. naasime just sealt oma lõpupeolt, klubist suite 108, mis oli super. klubitamine on siin muidugi veits teine kui eestis, st mehi on palju rohkem ja nad on suht agressiivsed. ei soovitaks ainult tüdrukutega välja minna. eelmine ndl vah käisime ruby sky klubis, mis oli ng suur kirik, tehnomuusika. huvitav. sf-s käisime veel loomaaias, castro linnaosas (homosid kaemas), golden gate bridge'i jms turistivärki vaatama, shoppamas, jne.

mul oli algselt plaanis 8-ni sf-s ühe klassiõe (tik-ist) juures olla, kõik oli ammu kooskõlastatud, aga ng ta mulle paar päeva tagasi kirjutas, on ta juhtumisi sel ndl vah-l hoopis las vegases ja seega obviously ei saa mind majutada. mmm, et siis ng mis ma teen, mul lennupilet la-sse alles 8. augustiks. ja siis et peaks usaldama inimesi jms. anyways, lahendasin probleemi nii, et jään berkeley'sse veel paariks päevaks, 1 eesti poisi juurde, kes ka fulbrighter ja kellel siin suveülikool. lähme yosemite parki ja muudele trippidele. ja tegelt on see ju ainult 3 päeva, mis nüüd plaaniväliselt sisustada tuleb. aga okas ikka.

muidu siin berkeley's on elu ng õudusfilmis, ma ei tee nalja. nimelt eelmisel ööl helistas mingi pervo öösel paljudele tydrukutele ja ajas suht haiget juttu (kusjuures ta teadis, mis su nimi on ja kus toas sa elad), kui toru ära panid, jätkas helistamist, jne. kui tydrukud administraatorile kurtsid, vastati stoilise rahuga, et selliseid asju juhtub kogu aeg ja et mitte tähele panna. täna öösel tuli mu toanaaber enne mind koju (2 ajal öösel) ja ütles, et mu telefon oli paar korda helisenud (st 2-3 vahel öösel). kas ma tõmbasin telefoni seljast välja või jaa. ma saan aru, et hirmul on suured silmad ja kõige kergem on end ise üles kütta stseenidega õudusfilmidest, aga no krt, ma ikka vg turvaliselt siin kyll end ei tunne. õnnex homsest selle eesti poisi juurde, st teise hoonesse ja teine tel nr. ai fakk, sellele mõeldes ei tule mul jälle und (kl on 4 öösel).