My people

Läbi ta saigi. Lõpetamine kestis tervenisti 3 päeva, sai kl 7 hommikul shampust juua ning Bill Clintonit (hea kõneleja, nagu arvata võis) ja Bill Gatesi (kellele ka Harvardi *kraad* lõpuks anti) näha-kuulda. Tähtsaimana sai aga sõpradega viimast korda koos pidutsetud (st tantsitud kuni päiksetõusuni). On kerge mõelda, et maailm on väike, ja et küll me varsti uuesti näeme. Isegi kui see on tõsi - Austria suusamajake ootab meid juba jaanuaris - it will never be the same. Ootamatult kalliks on mõned siin saanud. Ja seda küll, et *mõned* - hea või halb, aga inimesi, kes mulle korda lähevad, saab 2 käe sõrmedel üles lugeda. Aga selle-eest millised need vähesed on!

Ja *vanemad* olid külas, nii tore. Nad on ikka uskumatud - üle 60, aga jaksu on rohkem kui mul (või noh, mul pärast kõiki neid pidustusi). Tegime paaripäevase road-tripi mööda New Englandi (Maine, New Hampshire, Connecticut, Rhode Island), mis oli hästi vaffa. Kultuurne nagu ma olen, olen ma ikka rohkem New Yorki kui kõrvalasuvasse grüünesse läinud, seega oligi positiivne üllatus, et kui ilusas regioonis ma tegelt elan. Käidud kohtadest meeldis enim Portsmouth, NH.

Ja siis Thomas from DC käis külas, sattus lihtsalt Bostonis olema. Järjekordne tõestus sellest, et ka kõige juhuslikumalt saadud tuttav, kellega regulaarselt jõulukaartegi ei vaheta, on ka pärast aastatepikkust pausi sama *oma* kui siis, kui viimati nägime. Nii et, kallid sõbrad, kes te siin igale poole mööda maailma laiali, oma teed otsima, lähete - võib-olla on ka meil lootust. Võib-olla tuleb veel pidusid, mis on nii *caliente'd*, reise, mis on nii täis mischief'i, ja kallistusi, millest lahti lihtsalt enam ei lase!