Haa-vaad

Eile käisime Harvardi Belgia Alumni Associationi kokteiliõhtul. Kolleeg Andrew pabistas, et kas teksadega võib tulla, ma ütlesin, et nagunii võib, ja järgmine hetk leidsime end ruumist, kus kõik olid tumedas ülikonnas, + keskmine vanus oli vist ca 60 kanti. Õnneks saabusid hiljem ka mõned meievanused. Klubi presidendile (ülikonnas vanem härra) imponeeris miskipärast mu rahvus, ja ta tutvustaski mind kõigle "blabla Maria - ta on eestlane! blabla". See, et Andrew iirlane on, teda ei paistnud huvitavat. Ma mõtlesin, et see monkey effekti aeg "eksootilise" tausta tõttu on ammu läbi. Väike kõrvalepõige - viimaste nädalate jooksul on mulle pakutud, et ma olen hispaanlane, itaallane ja Kolumbiast. Ma saan aru, et ma Tiiu talutütrekese mõõtu välja ei anna, aga kust tuleb Kolumbia?

Harvardi ürituse kokkuvõtteks võib öelda, et päris huvitav oli inimestega tutvuda/small talkida/networkida, aga liiga tihedaks külaliseks ma seal kindlasti ei osutuks. Söödud-joodud, suundusime edasi Place Luxi kolleegidega väikesele õllele-klatsile-tantsule. Ma täiesti näen seda dünaamikat, et sa töötad samade inimestega 12 tundi koos, lähed pärast seda õllele, nädalavahetusel kutsub mõni kolleeg külla (täna on ühe austria kolleegi juures pidu), ja siis ongi nii, et kolleegid = sõbrad ja töö = elu.