southern comfort

north carolinas, wilmingtonis. linn on eluarmas, väike, kompaktne, jõe kaldal. siin filmiti dawson's creek'i, kui see vana seriaal veel kellelgi meeles on. vg relaxed on siin ja lõunas in general. praegu ei oskaks siin ilmselt elada (närvilisus on veres ja mingil kummalisel moel naudin seda, et on kiire), aga nt pensionipõlve veeta oleks siin vg tore. naudin seda, et kõik on within walking distance, seda muidugi toetab see, et mu sõbral on korter vanalinnas. kui suveylikoolis olid sõbrad paratamatult international, on siin eriti sheff ka see, et saan elada ng tyypiline ameeriklane. sisse sulandumiseks harjutan ka õlu joomist, kuna see on siin "must" :)

inglismaal toimunu tõttu on eriti lendamine siin vg närviline, turvakontroll on viimase peal. lendasin LAX-ist, mis mingitel andmetel olevat 1 terroristide sihtobjekte. õnneks läks kõik hästi, abstraktse terroriohu tõttu ei saa ju elamata jätta. yhel lennul istus mu kõrval eriti sheff mees, kes tuli välja, töötas LA PD-s ja lendas texasesse mingile kriminaalile järgi, et see järgmise lennukiga cali'sse eskortida.

nädal la miradas oli tore, rahulik, sai puhata yldisest jämmist. käisin "this used to be my ..." radadel, ie sealses keskas, sealsete sõprade juures, jne. trip down memory lane. naljakas on see, et back in the days tundus kõik nii suur ja sheff ja sõnades kirjeldamatult lahe. muidugi olin siis 17 ja eesti (ja mina) märksa vaesemad ja vähem näinud. selle nädala jooksul käisime disneylandis, huntington ja seal beachil, muudes lähedastes linnades. host vanemad, eriti "ema", olid vg lahedad. see on jälle see, et elades seal "lapsena" oli mingi power suhe, mis varjutas seda, kui lahedad nad sõpradena olid. tõe huvides olgu siiski mainitud, et olen äärmiselt õnnelik, et ei pea enam elama kellegi peres "lapsena", pidades aru andma, kuhu ja kellega ma lähen, mis kell tagasi tulen, pidama pyhap-l tõusma kl 8, et hommikust sööma minna, jne. täiskasvanu olemisel on omad plussid, kindlasti.