update

Pahandan vaikselt sõprade peale, kes oma blogisse eriti tihti ei kirjuta. Aga ega ma ise vist parem pole. Nii palju toimub kogu aeg, aga et seda usinalt ka kirja panna - ei ole kas aega või inspiratsiooni. Täna on.

Suvel pakkusin välja versiooni ideaalsest hommikust. Nüüd tuleb talvine variant. Ärkad kl 11. Kuna eelmine õhtu sai veits pidu tehtud (ja seda veel eriti cool'is 1920-ndate stiilis restoranis) ja ega kuskile kiiret pole. Kl 12 lähete sõpradega brunch'ile. Sööte-joote-jutustate. Kell on 3. Hakkate tagasi jalutama. Kapuutsid pähe-kindad kätte, et läbi siinse -10C tõtata. Aga metrooga ei lähe, kuna mingi tervislik komponent peab kogu selle asja juures ikka ka olema. Nii et koju jõuad kl 4 paiku. Väljas pimeneb juba. Ja sinu päevasaavutus on brunch! Vahel ju võib.

Sellega seonduvalt - nii lihtne on kurta, et palju peab õppima jne. Mis on kõik tõsi. Aga võrreldes nende eestlastega, kes siin korraga täiskohaga koolis käivad (no ok, nad ei käi Harvardis, aga õppima peab ikka) ja täiskohaga ka töötavad (lapsehoidja või turvamehe vms-na), pole elul ng vg vigagi. Neil vist väga palju brunchipäevi pole. Ja siis on veel see, et suheldes ainult juristidega tekib mingi oma maailmapilt ja nägemus inimestest. Ja siis saad kokku "reaalsete" inimestega ja on ng kultuurishokk vms. Positiivse külje pealt - saad juristi mängida (kuni küsimused immigratsiooniõiguse vallast tulema hakkavad).

Kool - trial adv kestab veel nädal aega, siis algab kevadsemester. See trial adv on hästi cool, like no other course i've taken before. Reedel oleme päris Federal Court'is Boston'is oma case'ga. Mõned pärlid, mis meelde on jäänud: see, et jury instruction'e annavad kohtunikud ja direct'il ei saa leading question'eid küsida, on müüt; ja never give up - ka siis, kui su elu esimene case lõppeb sellega, et su klient saab surmanuhtluse.

Seega - elu on siin vaffa, ja ei oskagi mõelda sellele, et ühel päeval on see kõik ainult mälestus. See-eest sürr ja kirju mälestus.