uuel aastal uue hooga

Viimasel ajal on palju elevusttekitavat olnud. Positiivne on trial advocacy workshop e 3 nädalat kohut. Praegu oleme kooli kohtusaalis, aga lõpetame ühes Bostoni kohtumajas. Jury ja päris kohtunik ja all that jazz. Case'd on mõrvast lahutuseni, drunk driving, jne - st seinast seina. Järgmine neljapäev peangi ühe naise koos ta 3 lapsega üüri maksmata jätmise eest välja tõstma :) Esimene nädal sai läbi ja see pilt on selle tähistamisest. "Make it visual", nagu meile õpetatakse. Kuigi olen neid public speaking värke nii mõnigi kord teinud, on ikkagi enneolematult raske see hetk, kui oled suure saali ees ja pead rääkima hakkama. Adrenaliini palju ja veel. Õnneks on see nüüd enamvähem normaalsel tasemel. Õhtuti on workshopi raames huvitavad ettekanded, tõendamisest tunnistajate ettevalmistamiseni. Ja faculty, kes meid õpetab, on muidugi esmaklassiline - kohtunikud, prokurörid, advokaadid üle kogu USA. Ikkagi Haaa-vaaad. Ühesõnaga - palju tööd, aga ka palju fun'i.

Eilne õhtu pakkus elevust ka sellega, et hetkeks arvasin, et mu käekott koos passi ja pangakaardiga oli ööklubis varastatud. Õnneks ikka polnud, kõik oli alles, aga midagi kahtlast seal ikka toimus. Klubist välja tulles olid tänavad politseinikke täis, sireenid ja värki, taksot ei saanud, külm. Seal ma siis mõtlesin, et palju parem oleks kodus olla, telekat vaadata, veini juua. Või Harvard campus'e peal, või äärmisel juhul Cambridge's, "hängida". Pea-asi, et "reaalne" elu liiga lähedale ei tuleks. Et oleks ilus ja turvaline. Ilusad ja targad inimesed ümberringi.

Vot see blogi on mul uus asi ja ei tea, kuidas sellesse suhtuda. Ehk et mis ma pean tegema ühe varasema kandega, kus ma preemia mittesaamisest asju järeldasin nüüd, kui ma preemia ikkagist sain. Kustutan ära? Aga nagu trial advocacy õpetab: seda, mida sa oled kord näinud-kuulnud, ei saa lihtsalt ära kustutada. Seega las ta olla seal. Ja las olla see kanne siin. Ehk nii on OK.