Elulisi mõtisklusi

Põhimõtteliselt on nii, et on reede õhtu, ja minu kaaslaseks on con law või property law või mõni muu selle grupi poiss. Idee, et things are the way we want to see them tasandil sisendan, et tegelt on osa sellest ju huvitav. Aga mitte juurast ei tahtnud ma täna kirjutada. Kirjutan hoopis perest. Suht tundmatu teema, nii et bare with me. Millalgi eelmisel nädalal kangastus, et loodan, et minust saab selline ema, keda pidudele kaasa kutsutakse, kes oma lapse (laste?) sõpradega sõber on, ja kes oma sõpradega vahel (st tihti) kokku saab ja *naudib*. Ehk tulid need mõtted sellest, et käisime "kasuvanematega" enne nende lahkumist dinneril, mis lõppes sellega, et "isa" oli suht napsune ja ega "emagi" parem polnud, ja lihtsalt oli chill. On hea, kui koos on hea. Ja on eriti special, kui "isa", kes muidu selline *karm mees* on, ütleb, et ta on uhke su üle. (Sidenote - miks on *raskelt saadud* alati parem? Miks tahame me end tõestada neile, kes meisse ei usu, olemata rahul selle support groupiga, kes meil on? Või on see minu spetsiifika?) Trackides tagasi minu (utoopilise) pere juurde, kus ma eriti äge ema olen, on õhus küsimus, et kes see isa siis on. Olen siin kaua mõelnud, ja tegelt on nii, et ma tahan intelligentset, võluvat ja rikast meest. Vääääga originaalne. Ei, tegelt, ma võin (st peaksin olema suuteline) peast mingi 100 doktriini usa õiguse kohta ette laduda, aga ma pole veel lahti hammustanud, kas ma otsin *ennast* või enda täielikku vastandit. Go figure. Lähen nüüd Oceans 13 vaatama, ehk aitab ;)