Oleme siin naistega (kahjuks mitte saunas) arutanud teemadel edukas naine korporatiivses ameerikas ja/vs lapsed ja pere. Ei ole vist üllatav, et enamus mu kolleege arvavad, et see on b*shit ja nemad ei pea valima ja lapsed tulevad, kui aeg on õige (st kui nime järgi võib suurte tähtedega partner kirjutada). Nende jaoks on üllatav mõnedes uuringutes väljatoodud statistika, et edukad mehed ei otsi necessarily mitte edukaid naisi, vaid naisi, kes on valmis neile head abikaasad ja nende lastele head emad olema. Ehk et oleks keegi tips, kes su lapsed kooli viiks ja oleks vaimustuses, et sa nii palju pappi teenid, mitte kellega sa peaks võistlema, kes suurema boonuse saab. Samas oli mu kallis kolleeg Anting kergelt alarmeeritud, kui ta hakkas mõtlema, et ta on 30 ja lapsed on viimane asi ta mõtetes, kui kuskilt uuringust ilmnes, et viljakus läheb alates 27. eluaastast ainult allamäge, ja riskide vältimiseks peaks üldse kõik lapsed enne 35. sünnitama.

OK, ma ei ole 30. Aga 27-le olen ma krdi lähedal. Ja continent-hopping ja Ivy League tuleb kuidagi palju lihtsamalt kui "nii, sinuga me nüüd saame lapsed". Aga 30-selt on mul laps. Uus eesmärk elus. Nali naljaks. No tegelt ei ole nali. Mul ei ole mingeid karjäärialaseid ambitsioone, mis ma enne saavutada tahaks. 26-selt mõelda, et kõik on nähtud ja tehtud, on muidugi kurb (vist), aga ma tõesti ei oska mõelda, mida ma veel nii väga tahaks. Nii et äkki minust saabki see "jeee, sa teenid nii palju, küll sa oled super" ülalpeetav. V. ideaalnaine käiks veel iga päev jõusaalis ka. Äkki mingi läbirääkimisruum on.

Nii et kallid kolleegid naisadvokaadid - ärge pahandage, aga minu jaoks on see teie maailm pseudo.

Nüüd te hakkate ootama kirja teatega, et ma ootan last. I wouldn't hold my breath on it.