Reisipäevik

Ma ei kirjuta sellest, et Rios on rannad ja mäed, et nägime kirikuid ja muuseume. Meelde jääb hoopis see, et kursavend Pedro õpetas mind sambat tantsima ("ohh, sa näed välja nagu kohalik!"), et brasiilia mehed on ilusad (aiaiaiai!), et caipivodkad on paremad kui caipirinhad (maasika oma on k6ige parem), et 6htust süüakse südaööl, et snäkiks on cheesebread ja guarana, et teid ääristavad mango- ja laimipuud, et lambada on senini popp lugu, et kõiki tuleb tulles ja minnes musitada (beijos!!!), ja et inimesed on õnnelikud 24/7 sõltumata sellest, kas nad on rikkurid või teenrid.

Sellega seoses ei saa mitte arutlemata jätta, kas ma ikkagi nägin Brasiiliat. Ühelt poolt nägin tõenäosliselt rohkem kui tavaturist - elasime Brasiilia peredes, pidasime Brasiilia jõule ja firmapidusid, jõime shampanjat ja sõime hästi (hehee - mis on uusastalubadus?). Igas peres oli mitu teenijat ja autojuht - nagu Mehhiko seebikates. Nii et adekvaatsem on vist öelda, et nägime, kuidas väga rikkad brasiillased elavad. Eriti akuutne tundus see klassivahe ühiskonnas, kus keskklass paistis puuduvat.

Ja keeletemaatika - kui kuidagi teineteisest aru ei saa, siis kuidagi ikka saab. Nagu Alias aga kehakeelega. Või siis minu algeline hispaania keel - endalegi üllatuseks midagi ikka tonkan, ja portugali keelest sain reisi lõpuks ka veits aru. Pmlt leidsin endale alternatiivse karjääri, kui ei viitsi enam terve päev researchi teha selle kohta, et kas püüdes väliskliendi USA-s asuvat vara USA kohtu poolt seatud keelu alt vabastada allutame kliendi USA personaaljurisdiktsioonile (abffff - welcome back!), siis võiksin vabalt Brasiiliasse inglise keelt minna õpetama, ise mingi tõmmu poisiga abielluda ja portugali keele ära õppida. Võimalusi omada on alati tore.

Päikse ja palmide vahelt tagasi halli ja vihmasesse suurlinna - nukker? Ei! Mantel selga, müts pähe, ja oma tänavatele, oma spordiklubisse, oma poodi, oma telekat vaatama, oma voodisse. I love New York ja ma armastan oma elu siin. Tänaseks kõik. Pilte vaadake Facebookist. Beijos! :)