Kuidas me teineteisest mööda räägime

Elust enesest:
Jalutan õhtul UES-is, käes roosikimp, teel sõbranna sünnipäevale - tuju on hea. Järsku hüüatab minu taga kõndiv u 30-ndates naine, poeg käekõrval, nõudlikult "kus on 305"? Olen hetkeks kohmetunud, püüdes aru saada, kas ta räägib minuga, ja mis 305 ta mõtleb (st tavaliselt küsitakse, kus mingi tänav on). Kiirelt end kogunud, vastan, "ei tea, ei ela siin (UES-is)". See vastus tädile ei meeldinud, tema arvates pidanuks ma oma "ma ei tea" viisakamalt ütlema. Teoreetiliselt on sellises olukorras vist vaikus parim vastus, st mis sa crazy'dega ikka vaidled. Miskipärast tundub mulle alati aga, et minu kalkuleeritud vaikust tõlgendatakse oskamatusena midagi vastata, seega olin "sunnitud" vastama (möönan, mitte enam väga viisakalt), et hei, sina küsisid mult teenet, ja et viisakusega probleemid ei ole mitte minul. Seepeale sain teada, et minusuguste bitchide eest hoiatab ta oma poega.
Join the club, lady :D
Kõigi aastate jooksul, mis ma USA-s olen elanud, on see vist esimene kord, kui keegi minu vastu (jämedalt-tahtlikult) ebaviisakas on olnud.

Juuramaailmast:
Teabenõue ühele riiklikule asutusele, küsimus lihtsustatult: kas siis, kui X-i sooritab Y, peab Y tegema A, B ja C (nagu siis, kui X-i teostaks Z)? Vastus: selle, mis on X, sätestab seadus.
Ähhhh?