Kui palju kordi olen ma endale lubanud, et nädala sees ei käi väljas. Ja siis tuleb kolleegidega tutvumisõhtu, kolleegide veiniõhtu, R-i kolleegide kokteiliõhtu, Eesti noorte õhtu - jne. Eile (neljapäeval) käisime mingis fääntsis klubis, kus K-l vist mingi käpp sees on. Siin on need fääntsid klubid ikka sellised, et punasest sametist köis on ukse ees, ja selle taga lokkab järjekord lootusrikkaid noori - äkki saan mina ka kunagi sisse. Seest on need minu arust nagu klubid ikka, no vbl modelle ja tõusikuid-muidu tähtsaid on rohkem. Täna lähme Meatpackingusse pittu, ja homseks tekkis tüdrukutel mõte minna meeste stripiklubisse. Arvake ära, kui kaua ma mõtlema pidin, kas ühineda või mitte ;) Selles mõttes, et entertainmenti üle siin kurta ei saa. Ja work-life balance paistab ka täitsa paigas olevat - täna sain just tööl väikse kiidukõne osaliseks. Kui võtta arvesse, kui (arutult) palju raha ma selle eest saan, on mu töö ikka täiesti meeldiv.

Võõras linnas elamise juures on alati huvitav jälgida, millal käib see *krõks*, et this is home. Täna koju tulles, naabrimehega "hi, how are you'sid" vahetades, ja taas nentides, et teised naabrid vist põletavad mingeid meeldiva lõhnaga küünlaid, tundsin vist esimest korda, et olen kodus, New York'is kodus.