Rahvusvahelisusest

Olen nüüd nädala Queensis elanud. Queens on New York, aga ei ole Manhattan. Esmapilgul võib tunduda, et ta pole ka Ameerika, kuna tänavapildis domineerivad ülekaalukalt latinod ja poes räägitakse hispaania keelt. Plussiks on aga odavad hinnad ja 24/7 avatud puu- ja juurviljaletid - tunne on tõesti sarnane Mehhikole. Täna-võtame-vabalt laupäeva hommikul otsustasin siin pediküüri minna. Siin on sellised mõnusad jaluta-aga-sisse kohad, nii et kui soov tuleb, lähed. Kujutage nüüd ette suurt-suurt tuba, kus need, kelle jalgu kasitakse (enamuses valged), istuvad kõrgetel toolidel, ja madalamal nende jalge juures tegutsevad usinalt latina-neiud. Arvamaks, et segregatsiooni siinses ühiskonnas pole, peab olema terve oma elu raamatukogus veetnud. Märkusena olgu siiski öeldud, et Cambridge's ei olnud "ilutöötajad" mitte latinad, vaid väiksed asiaadid.

See, kuidas päris prantslased veini ja ellu suhtuvad, erineb suuresti sellest, mida ma Eestis elades eeldasin. Veini (punast, valget mu sõbrad ei tunnista) peab kodus alati olema, see on ilmselge. Ja veini tuleb igal õhtul juua ka, õhtusöögi alla (et toitu lõbusam teha oleks, ja et igalepoole proovimise mõttes lisada) ja kõrvale ja vahel ka peale. Joomiseks ei ole vaja aga mingeid udupeeneid klaasikesi, tavalised morsiklaasid (või kõrged mahlaklaasid, kui janu suurem ja ei viitsi kogu aeg peale kallata) kõlbavad väga hästi. Ja elu, ng veini, tuleb võtta kirega. Kui midagi pahasti on, tuleb seda kõvasti kõigile kuulutada (ah puitant!), ja kui midagi hästi on, ei tule sellel kallistamisel ja musitamisel lõppu. Ah, c'est la vie!

Ja siis on see "oh, I love it, it's amazing, i'm so excited" rahvus :)