Lugesin just kunagise klassiõe blogist tema meenutusi keskkooliajast. Naljakas, kuidas nö samast asjast erinevatel inimestel nii erinevad mälestused on. Tema mälestustes oli tema "üks väheseid", kellel garderoobitädid sisse-välja lubasid käia, nagu süda lustis (ametlikult ei tohinud), kuna tema nendega viisakas viitsis olla (taustaks paatoslik moraal sellest, kuidas kõigiga tuleb viisakas olla). Minu mälestustes said kõik, kes just "suitsunurga kuulsusega" polnud, sisse-välja. A see selleks. Mina sain tänu "oleme kõigi vastu viisakad" (või oli see lühike seelik ja napp pluus?) strateegiale endale algelise õhukonditsioneeri. Kui päeval on 35-40C ja õhtul 30 kanti, kulub marjaks ära küll.