Nüüdsest olen parem

Imetlen paljusid inimesi - nt neid, kes vaatamata elusuurele lendamise foobiale on pea et igale kontinendile jõudnud, või neid, kes ette-teada raskuste kiuste "harju keskmise" vastu lähevad nt teisest rassist või samast soost partneri valides. Austan ka neid, kes julgevad "ühiskondlikult aktiivsed" olla tähenduses, et astuvad välja näiva ebaõiguse vastu. Kalendrisse võib risti teha, nüüd astusin ka mina nende inimeste ridadesse! Olin teadlik artiklist HLS magistri kohta, kirjutatud ühe siinse õpilase poolt, mis väärkajastas fakte. Minu dilemma: a) annan juhtkonnale teada - aga wtf mul sellest saada on, pigem ainult kaotada (kitukas või nii); b) ei tee midagi ja jätan oma teada. Ratsionaalne nagu ma olen, otsustasin viimase kasuks, ... kuni enam rahu ei andnud ja ikkagist "bossidele" rääkisin. Kas, ja kui, siis mis sellest saab ei ole enam minu asi - mina olen teinud, mis minu pädevuses.

Teine "hakkan paremaks inimeseks" postulaat on eeldada, et kõik inimesed on head & toredad. Ma pigem vist arvangi nii, aga *parematega* võrreldes märkan ikka teatud eelarvamusi vm hoiakuid. Kasvõi eelarvamus "kuulsate inimeste" suhtes, mille "Eesti staarid", kes siin elavad, on kindlasti kummutanud. Võib-olla on see "eestlased välismaal" teema, mis ühendab, ja vbl nad *tegelt* ongi ülbed vms, aga nii ei mõtle - default: positiivne. Pinnapealne - st paistab kena - on kena? Võib-olla. Aga on ju (vähemalt mul) meeldivam vestelda inimesega, kes kuulab-nõustub selle asemel, et oma arvamust raudselt peale suruda, kellega püüad leida ühist keelt selle asemel, et erisusi otsida. Noh, samas eile sain tuttavaks ühe inimesega, kes jättis küll sümpaatse mulje, aga pärast mõtlema hakates - mul pole õrna aimu, kes ta tegelt on, kuna terve õhtu jooksul ta ainult nõustus kõigi teistega ja oli muidu *social*. Aga sellised asjad vist ongi pikapeale avastamiseks. Praeguseks piisab sellest, et paistab tore inimene.