Mulle meeldib see, et siinmaal näidatakse tundeid välja. On nii tavaline kuulda, kuidas suvalisedki telefonikõned lõppevad "i love you" või "i miss you"-ga. Ja siis ongi harjumatu, kui sõber lahkub (nagu forever), ja pealiskaudselt hüvasti jätab, paistes mõtetes juba ammu sinust ja sellest kohast edasiliikununa. Võib-olla ma siis polnudki tähtis, võib-olla jadajadajada. Ja siis saad kirja tollelt sõbralt, et "it took every ounce of my self-control not to break down on the day I left. I hold you directly responsible for this of course, but at the same time you are also responsible for the fact that I could console myself that I had the time of my life over the last 10 months". Awwww. Aga oleks ju OK olnud seda näidata, oleks koos nutnud-naernud-kallistanud, self-control on overrated anyway.