Uus kodu (maybe)

Suht crazy plaan oli - 2 päevaks NYCi, et kodu leida. Nägime nii elusaasta kui ka 3 head varianti.

Pildid on ühest korterist, mida me alguses mõtlesime võtta, aga lõpuks otsustasime korteri kasuks, mis sellest korrus kõrgemal on - nii et värvid on nats teised, aga suurused ja lahendused suht samad. Magamistuba on tegelt suurem, kui pildile mahtus - st kapi ja "meikimislaua" osa on puudu. Teine magamistuba on suht sarnane. 2-toaline korter Upper East Side's (3-s Avenüü ja 79), armsas korter lahedas naabruskonnas, maja ise on ka OK. 3. korrus. Metroo on lähedal, hind on ka OK (NYCi kohta). Andsime Kristiga (Eesti tüdruk, kes Harvard College'i lõpetas) avalduse sisse, esmaspäeval peaks teada saama, kas saame selle koha. Siin on eriti karmid taustatsekid jne, ja me välismaalased ja siin enne töötanud pole jne. Ehk läheb õnneks. Varuvariandina on toad mingis eriti fancy's apt-s täitsa Midtown'is, mis on natuke kallim, ja korterinaabreid oleks ka rohkem. Ja siis oli veel 1 lahe ja eriti suur 2-toaline Gramercy's, OK hinnaga, aga seal vist oli omanik juba veits ära valinud, kellele ta korteri üürida tahab. Praegu tundub, et see UES valik vg OK. Naabruskond seal on nagu Cambridge, selline noorem, vabam, veits hipim ehk. Central Park ja Metropolitan on a la 10 min jalutuskäigu kaugusel. Mõnus ühesõnaga. Ootan külla! (OK, enne peaks vist koha kätte saama.)

Saastast, mis me nägime - a la siuke koht, kus kojuminekuks tuli kodutute vahelt teed teha. See oli päevasel ajalgi suht õudne, mis siis veel pimedas. Maakler: "no kodutuid on siin linnas igalpool, selle põhjal küll otsuseid ei maksa teha" - no OK, on igal pool, aga ega ma siis ei pea koduks valima kohta, kus neid kõige rohkem on. Ja siis oli veel 1 koht, mille kõrvale ehitati mingit pilvelõhkujat, ehk et istuks 24/7 puurimise kõrval (maakler: "no ega nad ehitavad ainult 9-5" - aga kui ei ehita?). Ja siis veel kohad, kus aknaid polnud, või oli vaade plankudele, või läbikäigutoad. Ühes kohas oli täpselt selline niiske ja pime tunne, nagu vanglas võiks olla. Suur linn - eks kõigile midagi.

Ja siis need maaklerid - no mõned olid küll tule eile meile. 1 oli ng laksu all - vedas meid ühte kohta vaatama, ja siis selgus, et tal võtmeid pole, ja maja "valvurit" polnud ka kohal. Nii et sõitsimegi u 40 min edasi-tagasi, et tänavat ja majaesist vaadata. Siis 1-l maakleril paistis, et oli vg igav, viis meid lõunalegi, ja tsillis kokku paar tundi meiega. See oli täitsa tore mees tegelt. Siis oli 1 paks tädi, kelle rinnad pidid avarast kaelusest pea et välja hoppama. Ühesõnaga - 2 päeva action'it rohkem kui täie raha eest.

Siin on nii nostalgiline meeleolu juba. Bostonisse tagasi tulles oli jeeee "kodu", Cambridge's käin juba ringi kohtadega hüvasti jätmas. Nii armsaks on siin kõik saanud. Ja kuhu mujale kui "armas" kategooria alla võiks panna sellegi, et "ma ei läinud teistega klubisse, et sulle (öösel kl 1) bussile vastu tulla". Awwww :)