Kardad ka või?

Ma ei tea, kus ma NYC-is elama hakkan. Ma ei tea, milles mu töö seisnema hakkab. Ma ei tea, kas ma hakkama saan. Ma ei tea, kes saavad olema need inimesed, kelle poole ma lähen, kui lähedust vajan. Ma ei tea, kas ma leiangi selliseid inimesi. Ma ei tea, kas ma olen seal õnnelik. Ma ei tea, kas ma ootan seal aasta möödumist, või hoopis keeldun naasmast. Võib vist öelda, et ma ei tea suurt midagi sellest, mis ootab. Kuid siiski - hetkekski ei ole ole kahtlust, et sinna ma lähen, ja uudishimu teeb taaskord teadmatusele pika puuga ära.

Ma ei lähe mitte sellepärast, et mul siin hea pole. Vastupidi - siin on kodu. Aga see püsimatus. Tema ei saa aru, kuidas saab maha jätta meest, kes su vastu hea on olnud. Ta ei saa aru, et sees närib, et äkki kuskil on parem, et äkki kuskil on "see". Ta tahab sulle ehitada palkmaja järve äärde ja näidata, kuidas rahulikult elada. Oleks ju palju kergem, kui kõik need "ma ei tea-d" saaks asendada nendinguga, et mul on mees ja lapsed ja valge aiaga maja.

Ilmselgelt olen ma suures äraminekusegaduses.