Eesti valitsusest ja minu arvutisõltuvusest

Teine kanne peale 3-nädalast pausi - imestada pole midagi, kuna nüüd on mu baby mu juures tagasi. Ma olen asjade ohver, kuigi läpakat asjaks nimetada tundub kuidagi alavääristav. Mingis kontekstis on see mu elu. Osakese sellest siis ilmselt kaotasin, kui PC crashis ja kõik sellel olnud info kadus (vt Carry ja "when was the last time you backed up?"). Seega, to name a few, ei ole mul enam ei Bon Jovit teda meenutamas, ega Evanescense't teda meenutamas. Kui näha, leidub uusi algusi mu elus ikka palju.

Täna kohtusin President Ilvesega. Muhe mees, mis ma oskan öelda, aga ega see ei tule vist üllatusena. Ega ka vist see, et proua Ilves on tõesti nüüd sale. Mõneti veider on see, et selleks, et Eesti Presidendiga kohtuda, pean siin elama, st Eestis elades ei kutsunud ükski President mind külla. Mida kaugemal seda lähemal? Kummaline on see bubble-efekt, et korteripeol koos sinu ja su sõpradega on ei keegu muu kui Eesti välisminister. Veel kummalisem on see, et järgmisel päeval ei tundu kummaline härra välisministrilt uurida, kuidas pea on, saades vastu aasimise teemal sina ja veeklaas.