Päev NYCi advokaadibüroos

Selle pildi põhjal vist ei ütleks, et varsti 26 kukub. Siiski - mulle on vanust ka 28 pakutud, mis on kind of scary.
Pärast kõiki neid ringi traalimisi on juba teist päeva tunne, et peale kodu, voodi, söögi, arvuti ja teleka ei vaja ma midagi. Paratamu osana on seal listis ka töö, nii et kirjutangi veits pikemalt seikadest, mis töös võrreldes eesti advokaadibüroodega teisiti on.
Tööpäev algab kl 9:30, aga keegi ei pahanda, kui sa ka 10-ks või 10:30-ks kohale ilmud. Esimese asjana lähevad kõik kööki, kust saab endale masinakohvi võtta. Kohvi juuakse siin mingitest imelikest odava papi laadsetest topsikutest (ma investeerisin kruusi). Kontor on meil 4 korruse peal, mina pesitsen köögikorrusel, mis on vedamine. Kuna advokaate, paralegaleid jms on meil vist üle 200, on köögis (ja ka muidu kontori peal, ja eriti pidudel) huvitav, kuna alati näeb täiesti tundmatuid nägusid. Seda, et esimesel päeval käest kinni toast tuppa veetakse ja kõigile tutvustatakse, annaks siin loota. Nii, kohvi võetud, tehakse tubades lõunani tööd. Toad on siin lihtrahval kahesed, partnerid ainult istuvad üksi. Saan nüüd lõpuks aru, mida H. on kogu aeg rääkinud, et toakaaslane on tore. Mul on super ameerika tsikk Ellen, kes valgustab mind nii office klatsi kui soovitustega Manhattani baaride-restoranide vallas.
Nii, lõuna on selline teema, kus see, et ma tegelt Ameerikas elan, hästi välja tuleb. Istudes köögi lähedal, igatsen tihti SJM-i, kes karmikäeliselt mikrouuni bänniks, sest see stuff, mida siin soojendatakse-süüakse, haiseb ikka hullemini kui mäkk.
Peale lõunat järgneb siis tööpäeva teine pool, mis headel päevadel (reedeti) kestab kella 6-ni, vahel harva südaööni, aga tavaliselt nii 7 või poole 8-ni. Pole midagi nii hull, kui hirmutatakse.
Omamoodi on see, et kui advokaadid on siin enamus nooremapoolsed (25-35), siis sekretärid on 50-ndates tädid, kes lisaks su telefoni vastamisele hoolitsevad ka selle eest, et sa sooja teed jooksid, kui külmetunud paistad. Samas office manager on meil mingi hull jamaika tädi, kelle häält kuuleb läbi mitme korruse - taaskord omamoodi.
Eeldasin, et arvestades palka, on riietus siin kõigil väga faa-faa. Enamus käivad korralikult, kuid siiski tagasihoidlikult riides, kuid silma on jäänud ka suurte päevalilledega kirju "päikesekleit" ja kukekad püksid tossudega. Kõigi õiguste maal tundub töötajate ohjeldamine päris tricky olevat, kuna kuidas sa nt keelad rastapatse või elukirjut hõlsti, kui see kellegi "rahvussümboolika" on.
See, kuidas partnerid noortega suhtuvad, on kahetine. Ühed on sellised "hästi tähtsad onud", kes ainuüksi põrnitsemisega külmavärinaid võivad tekitada. Teised on sellised, kes vastavad meilidele "gracias" ja ütlevad sulle "thanks, buddy" (viimased on "minu Joel'i" sõnavarast).
Peod on nagu peod ikka - LMH-ga võrreldes vähem jooki ja rohkem sööki, aga lõppevad ikka hullu klatsi ja kudrutavate noortega.
So different, yet so alike.