To be continued

Tavaliselt ei saa ma enne kuskile lendamist eriti magada. Eriti ei saa ma magada siis, kui elu on jälle kohvritesse pakitud, ja tegu on viimase ööga selles voodis selles kodus. Alates 2001. aastast ei ole ma üheski kohas üle aasta elanud. Pakkimine on päris käpas.

Olen viimastel päevadel oma naabruskonnas hüvastijäturinge teinud. Proovisin ära pea-aegu kõrvalmajas oleva Berrywildi jogurtijäätise. Avastasin, et minust paari minuti kaugusel on raamatukogu. Mõlemast kohast olen iga päev vähemalt 2 korda mööda kõndinud, üht kogu aeg plaanides proovida, ja teist mitte märgates. Ombre los oyos.

Arvestades, et mu kandis elab palju indialasi (Murray Hilli linnaosa nicknamegi on Curry Hill), oli ainult sobiv ka see, et mu viimasel õhtul siin viis S. mu india-hiina fusion dinner'ile ja pärast kohta, kus Bollywoodi plakateid vaadates NYCi taksojuhtidega koos oma chai'isid ootasime. India chai maitseb nagu veneaegne kuum kange must tee piima ja ohtra suhkruga, pluss vürtsid.

Üldse on alates reedest kõik läinud "it's not good-bye, it's a "see you soon"" tähe all. Ja ma usun, et enamusega me kohtumegi varsti. Siinsete eestlastega Eestis. Harvard kids'idega kuskil Euroopas. V. ja M.-ga ka kuskil Euroopas. Või siis kõigiga siinpool lompi. A. & J. pulm tuleb jaanuaris Key Westi lähedal Floridas, ja praegu mõtlen küll, et palju mõnusam on ära minna, kui järgmise tuleku kuupäevgi juba paigas.

Enamus mu siinseid sõpru-tuttavaid arvavad, et tulen varsti tagasi. Arvestades mu track-record'it (see oli 3. kord USA-s elada), tundub see suhteliselt safe bet. Samas olen ma ise rohkem koolkonnast "life happens" ja ei oska ette näha, mis ja kus ja millal.

Mis saab Stars'n'Stripes blogist, kui ma ise Euroopas olen? Ma arvan, et vastus sõltub sellest, kuhu täpselt ma välja jõuan, ja kas tundub, et sealne elu on piisavalt huvitav, et vääriks talletamist. Stay tuned.