Kultuuride kokkupõrge

Sven viis mu eile Pärnusse jazzkontsertile. Saal oli vg romantiline - hämar, ümmargused lauad küünaldega, pehme jazz, ilusad inimesed, ja üldse oli hästi tore õhtu (kujutage nt ette inimtühja Pärnut päikse ja värviliste lehtede settingus). Bändi tõi Eestisse Portugali saatkond, tutvustamaks oma maa kultuuri. Samuti palus saatkond meil osa saada Portugali toidust - laudadel oli portvein ja väiksed suupisted. Ameeriklane minus tahtis kohe proovida, mida head pakutakse, aga õigel ajal märkasin, et eestlastest ei puutu toitu keegi. Küsisin Svenilt, miks see nii on. Ta seletas, et eestlase arust oleks ebaviisakas niiviisi enne kontserti nosima hakata, et oodatakse, kuni saal täitsa pimedaks läheb. Ja nii oligi! Vaiksete soolode vahele võis seega alati kuulda kellegi häälekat söömist. "Ameeriklasena" oleks ma enne, kui kontsert algab, kõik ilusti ära proovinud, ja siis vaikselt kontserti nautinud. Ja siis öeldakse, et ameeriklased on ebaviisakad.

Ameeriklane minus on alati pettunud ka siis, kui toodud kingituste peale mokaotsast "aitäh" või "no poleks vaja olnud" vms öeldakse. Ma saan aru, et pole eestlase loomuses karjuda "fantastiline, super, i'm so excited, see on täpselt see, mida ma tahtsin, aitäh niiiiiiiiii palju!!!", aga samas mingigi elava tagasisideta jääb mulle alati kahtlus, et ju siis kingitus ei meeldinudki.

Käin hommikuti metsa all jooksmas, ja alati möödun kaasjooksjatest, kärudega emmedest, koerajalutajatest jms. Tegin siis eksperimendi - naeratasin igale vastutulijale, teada saamaks, mitmes mulle samaga vastab. Viies! Kas te kujutate ette?! Ameeriklane minus ... :)

See, kuidas mind Pirita Perearstikeskusest sisuliselt välja visati, kuna "teil pole ju kindlustust!", oli ameeriklasele suhteliselt ootuspärane käitumine. Samas eestlane minus, arvestades, et ma olen nende arstide juures käinud pm-lt lapsestpeale, oli ikka kerges shokis.

Nii ma siin kahe maailma vahel triivin. Aga muidu on nii ilus sügis ja üldse on selline naeratamise periood peal :)