Olen ennegi mõelnud selle üle, kui kummaline see blogimise maailm on. Et nagu kirjutad endale mälestusi, aga siis teised loevad, ja kui sa "neist teistest" kirjutad, peab mingi tsensuur peal olema. Nii et lõpuks kirjutad mingi lahja jutu, kus fiiling on asendunud korrektsusega. Või lisa veel see, et ka "need teised" blogivad, ja siis loed koos läbitu kohta nende blogitut, ja võib tunduda, et teema on juba kaetud, et mis ma siis ikka enam.

Aga ei, see on minu blogi ja minu mõtted.

Ja pärast idüllilist kooslust jalutuskäik külmas metsas - kuum vann - hea vein, pluss see, et mõtetes olen ma paljuski juba seal, kus ma reedest ka füüsiliselt olen, tundubki sobiv aeg teha kokkuvõtteid 3-kuuliseset elukunstniku perioodist.

Eile just vaatasin, et sigalahe ikka kui paljud pildialbumid lõppevad 2008. Mingi aeg ma ei teinud pilte. Ja mingi aja pilte vaadates ei tule seda nostalgilist "ah, olid ajad" mõtet. Aga nüüd ma pildistan, sest on tunne, et on, mida jäädvustada. Los Angeles, San Fran, NYC, Pariis, Eesti läbilõige, Riia - kohad on ju erinevad, aga mingil määral jäädvustad tunnet. See, et tunne saab ringi reisida, on ainult lisaväärtus.

Suures osas ma usun, et asjad juhtuvad siis, kui nad peavad juhtuma, ja see ei pruugi sugugi kattuda sihipärase pingutamisega. Ja seega mingis mõttes on need paar kuud Eestis olnud selline seiklus, mida ükski frequent flyer programm ei anna. Maailm, kus reede õhtuti saavad kokku sõbrad, kaasas aastatepikkused elukaaslased, et kõik koos koduselt tsillida, ja siis iga roju (rahulolevalt) oma koju. Maailm, kus õlu ja siider on 25 EEK ja tantsitakse ennastunustavalt mingis täiesti lambist kohas (lisaks veel, et täiesti lambist linnas, aga Tartu kohta vist nii ikka ei sobi öelda) ja sõltumata sellest, et konditsioneeri pole. Maailm, kus külm ja tuuline ja sovjetiaegne Riia on hullult fun. "Meie"-tamise maailm.

Terviseks! Musi-musi!