Back in America, back at home

Jah, see on kummaline. Ameerikas olen tihti mõelnud, et no on ikka inimesed ja kombed (all you can eat ja Diet Coke kui eluallikas; hi, how are you – i’m fine, how are you – fine – ja liigume sama targalt edasi), mina olen Euroopast. Ja siis Euroopas tagasi olles tundub kõik hoopis imelik. Miks buss ei ütle peatusenime, miks teenindajad nii ülbed on, miks kõik tänaval/bussis/poes suudlevad (goosh, get a room!), jne. Ja selliste küsimustega olengi ma tagasi Ameerikas, tagasi kodus. Ilmselt mingil määral loeb ka see, et minu hambahari ja kaisukaru on hetkel siin. Aga ikkagi: oma.

Aga tripist. Esimene päev oli umbes nii halb, kui ühel reisil olla saab. British Airways kaotas mu kohvri ära. Ülla-ülla onju BA kohta. Nii et käekott ja läpakas ja võõras linn. Siis tuleb see buss, mis peatusenimesid ei ütle ja kus sinu taga istub paarike, kes, nohh, tuba vajaks. Vihma sajab. Hull tuul. Ja kuna tänavanimesid pole, ei leia seda tobedat hotelli ka üles. Lohutav SMS sõbralt: smile, ega enam hullemaks minna ei saa. Noh, põhimõtteliselt nii oligi – õhtusöök sõbra ja ta sõpradega, kott tuli järgmisel hommikul, 2 päeva päiksepaistet, ja Brüsselis on ka ilusaid piirkondi. Aga see prantsuse keel ma ütlen – Nurmeots oleks küll shoki saanud, aga põhimõtteliselt sellegi osa, mis ma sellest keelest kunagi selgeks sain, olen suutnud vahepeal unustada. Oh well. Londonis õnneks keeleprobleeme polnud. Rosa-kallis & Mark, väike Ben, päiksepaiste, nartsissid – kevad ja ilus! Ja toredad Eesti ”poisid”, kellega me tänaval lambist kohtusime ja ended up dringitamas – kommikarbielu :)

Aga nüüd on mul au oma tegemata tööde kuhjaga tegeleda. Lõpp veel ei paista. Kevade asemel on homne ilmateade max -9C, lund sajab, teed on jääga kaetud, jne. Aga päike paistab! :)