Philadelphiast

Kirjutaks siis nüüd ka muust kui homodest. Tegelt oli see Fulbright konverents tore. Vaatamata sellele, et lumetorm oli, mis terve linna pooleks päevaks halvas (meenub aastatetagune Londoni trip), ja hoolimata sellest, et päevad olid igast seminare nii täis pikitud, et kui kl 7 ärgata sai, oli hea päev.

Positiivset: mitu õhtut täis tantsu ja tralli nii rahvusvahelise seltskonnaga, kui olla saab. Parim pidu oli latiinoklubis nimega Cuba Libre - see muusika, latiinod ja salsa koos - super. Ma võin ju oma salsa edasi-tagasi-paremale-vasakule õppida, aga päeva lõpuks liigub see mehhiko poiss, kellega ma tantsisin, must ikkagi võrreldamatutes kordades paremini. Mõnusad mälestused :)

Aga palju on ka miinuseid. Üks mu eurooplasest sõber ütles, et ma olen nii amerikariseerunud. Ma ei hakka vaagima, kas selles ütluses prevaileerib positiivne või negatiivne. Aga point on ehk see, et kohati vaatan ma neid "välismaalasi" ikka nii suurte silmadega, et üldse aru ei saa. Nt Afganistani (või oli ta Iraagi?) naine, kes kurtis, et seminari kiirus ei luba tal piisavalt tihti wc-d kasutada (see oli ta avalause), või siis Pakistani mees, kes vaatamata ilmselgele keeleoskuse puudumisele mikrofoni enda valdusse saades prohvetiks muutus ja lavalt lahkuma ei nõustunud.

Ma olen alati armastanud grupiharjutusi. Mingil põhjusel jääb mul alati õhku küsimus, et mis põhjusel mind seekord nii änksade tiimikaaslastega õnnistati. Näiteks. Kaasus oli see, et linnas elavad inimesed on eluaeg vabrikutes töötanud, aga nüüd on high tech aeg ja selleks, et tööd saada, peavad vastavad oskused olema. Mida sina kui haridussfääri esindaja teed? Arvake ära, kas mu tiim leidis, et õige vastus on korraldada koolis potimaalimisüritusi, et ümbruskonnaelanike ja kooli vahel sõbralikumaid suhteid luua, või mitte. Ei jäänud muud üle kui autokraatlikult võim üle võtta. Ülesande point oli tiimitöö. Selles ma ilmselt feilisin, kuna tiim mu "teeme hariduskava ümber, täiendkoolitused, jne" strateegiat ei toetanud, aga kuna ma oskasin kõige rohkem inglise keelt, ja ilmselt kõige ülbem olin, sain ma siiski esindusfunktsiooni endale :)

Ja siis siuke tore point ka, et kui siin Harvardis olles taon ma ülepäeva pead vastu seina, et kuidas ma nende geeniuste seas hakkama pean saama, siis siit välja saades ja vastates, et õpin HLS-is - need pilgud, jajah, vägev, olengi staar. Aga sellega sai ka nalja: mingil õhtul ei viitsinud pubitama minna ja tegin lobby's läpakaga tööd. Üks poiss tuli veenma, et pean ikka pittu minema. Ma: ei saa, töö vajab tegemist. Ta: noh, kunagi kui ma keemiaga rohkem tegelesin, olin ka selline nohik. Ma: ja-jah, nohik, that's me, HLS ja puha. Ta: daaarling, I go to Yale. Vbl tundub see ainult USA kontekstis (alatine Harvard vs Yale) naljakas ...

Philadelphia oli muidu suht mittemidagiütlev linn mu arust, Bostoni väiksem ja koledam variant.
Aga kas ma olen juba maininud, et 4 päeva pärast olen ma Mehhikos rannas päikese all!!!!